Ma muretsesin (vihastasin) ennast haigeks

Me kõik kogeme olukordi, kus emotsioonid põhjustavad meile füüsilisi kaebusi ja kui mitte just kaebusi, siis seisundeid, mida me ei oska seostada tunnetega. Tuleb vast tuttav ette, et enne erutavat sündmust kipume käima rohkem tualeti vahet. Vahel tekib muretsemisest või erutusest kõhulahtisus või jookseme igat põide kogunenud uriinipiiska väljutama. Kõhulahtisust ei saa siin ometi pidada mürgistusseisundiks, kuigi üks mürgistuse sümptomeid võib see olla: keha „sülitab“ korraga soolestikust välja kõik, et keskkond tasakaalu viia. Teinekord tekitab muretsemine iiveldustunde, oksendamise, käte ja jalgade külmatunde, nohu, köha või muu põletikulise protsessi. Oleme kuulnud ka ütelusi, et vihast tõusid juuksed peas püsti või süda tahtis hirmust rinnust välja hüpata. Need liialdused peegeldavad autonoomse närvisüsteemi tegevust ja on targad tähelepanekud elust.

 

Inimesed on alati targalt tähelepanelikud olnud ning seostanud tundeid ja kehas toimuvat juba enne, kui teati midagi autonoomsest närvisüsteemist, alateadvusliku ja teadvusliku meele vastastikusest toimest, ainevahetusest, happe ja aluse tasakaalust ning selle käigus toimuvatest energia tootmise protsessidest.

Selles, et emotsioon käivitab kehas keemilised reaktsioonid, ei kahtle tänapäeval enam keegi, mistõttu on selge ka emotsionaalse stabiilsuse tähtsus tervisekäsitluses. Kui emotsioonid on alateadliku aju „toodang“, siis teadlik aju tegeleb teadliku poolega. Mõtted juhivad samuti meie keha ainevahetust. Mõtetega on võimalik ennast tervendada ja haigeks mõelda. Ülemõtlemine ja enesepiitsutamine paisutavad ainevahetusprotsesse, viivad keha immuunrünnakule ja põletiku tekkele.

 

Niisiis on ka depressiivsed seisundid seotud keha põletikega, mille põhjustab ikka ja jälle meie tervise alustala- immuunsüsteem. Depressioon ei ole eraldi ajuprobleem, vaid on keha keskkonna probleem.

 

„Seal, kus meeled meid petavad, peab appi tulema mõistus,“ ütles Galileo Galilei.

 

Inimesel on viis meelt: nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja kompimismeeled. Teadlik aju on välja arenenud hiljem ja reageerib aeglasemalt. Mõte juhib meie meeli. 

 

Kujutage ette, et jälgite põnevat filmi: pinge aina tõuseb, kohe tuleb uksest sisse inimene, kes võib olla mõrvar, valitud muusika lisab õudustunnet, te tunnete südame pekslemist kurgus, kõris pigistab, tekib hingeldus, tõmbate end kaitseasendisse nagu laps emaüsas, vajutate sõrmedega kinni oma kõrvad, sulgete silmad, piilute vahepeal, kas olukord on juba lahenenud, ja siis… tuleb keegi, kes lahendab olukorra- film lõppeb õnnelikult. Teie rahunete ja südametöö normaliseerub. Te sulgete teleri, kuid mitte seda mälestust oma ajus ja keharakkudes.

 

Mis teiega juhtus? Keha reageeris meeltele ja teil tekkisid füüsilised ilmingud. Need tekiksid ka siis, kui see kõik oleks päriselt juhtunud. Kuigi vaatasite ainult filmi, mis pidigi teie meeli erutama, erutas filmi olustik kogu teie keha. Kui midagi niisugust toimuks päriselus, oleks erutus ilmselt tugevam ja mis kõigetähtsam- see emotsioon jääb ka teie rakkudesse ja mälukeskusesse. Hilisemas elus võivad teatud seigad teil esile kutsuda samasuguse seisundi, mida filmi vaadates tundsite või halvimal juhul päriselus kogesite. Teis käivituvad varasematest sündmustest pärit kogemused ja üleelamised. Samal printsiibil töötab meie alateadlik mälu. Kas me tahame või mitte, käivituvad protsessid meie meelte kaudu ja väljenduvad füüsilises kehas. Oma olemuselt on kõik protsessid psühhosomaatilised. 

 

Juba Sokrates teadis, et ei saa ravida keha, ravimata hinge.

 

Katkend Doktor Riina Raudsiku raamatust “Tagasi tervise juurde”, mida pakume augustis 2021 soodushinnaga